Omandatud oskused iseseisvaks eluks

Ma õppisin sellel kursusel palju. Karuema jagas väga huvitavaid materjale ja tundsin isegi füsioloogiliselt, kuidas saan järjest targemaks! Silmade ja istmiku valutamisest pideva lugemise tagajärjel :) Tahtsin kõike seda haarata, aga kõike ei jõua kunagi!

Õppisin mingil määral üle saama pingest, mis tekib, avaldades oma arvamust kuskil valju häälega. Ma mõtlen küll palju, aga minu jaoks on keeruline mõtteid kohe plärtsti välja käia, sest saan suurepäraselt aru, et kui ma veel natuke uuriksin ja puuriksin ja targematega kommunikeeruksin, näeksin, et asjad pole üldse nii, nagu just hetk tagasi paistis. Seda probleemi aitas lahendada vajadus avaldada mõtteid konkreetsete teemade kohta. Mis oli samas ka väga keeruline. Ma õppisin, et perfektsionistina olen ma väga raske isiksus. Jäin oma sõnumitega kogu aeg hiljaks ja seda mitte laiskusest, vaid soovist teha kõik õigesti. Mõnede materjalide lugemine võttis tunduvalt rohkem aega, kui oleksin oodanud ja seetõttu jäin rongist kohe alguses maha. Samuti, ega see ju veel ei aita, et loed materjali läbi - vaja on veel leida see kontekst, kuhu materjali MÖTE vahele susata, sest lisaks perfektsionismi kaldumisele olen ka veel individualist...Samas, kas õppejõud ikka saab aru, et see mõte tuli kannustatuna sellest ja sellest tekstist??? Ma õppisin, et mul läheb sõnumi konstrueerimisega keskmisest kauem aega!!! Õnneks see on praktiseerimise käigus siiski järjest kiiremini minev protsess. Ma õppisin, et olen suurel määral ka egoist ja enda eksponeerija :)

Mulle meeldis mõelda kommunikatsiooni teemadel, käia tänaval ja meedias ringi avatud silmadega. On tore näha detaile! Mulle väga meeldisid Karuema jutustused, kahju, et pidin mõnest loengust puuduma ja ilma jääma toredatest seiklustest karupere kommunikatsioonimetsas ja -väljal. Rääkimata näost-näkku edastatud teoreetilisest tarkusest.

Ma pean ütlema, et materjalide suur hulk tekitas minus paanika! Olles, nagu juba mainitud, väikest viisi perfektsionis, oli raske end rahustada väitega, et kõike ei pea jõudma lugeda. Aga tahaks ja peaks ikka ja....

Õnneks ei ole nüüd enam vaja sinna Moodleisse neid lõputuid lingijadasid vaatama minna:)...Kõik on juba arvutisse salvestatud!

Ei usu, et selle plakati tegijad midagi kehakeelega edastatavatest sõnumitest teaksid.

Palju mett ja mõnusat talveund!

Kati

Sõbralik luure

Loengus keegi mainis, et on kummaline kui vanaema on Facebookis su sõber. Mitte, et oleks otseselt midagi varjata, aga ei taha ju lõhkuda seda ilusat hea lapselapse kuvandit, rääkides oma sõpradega asjadest, mida vanaema ilmselt ei mõista. Eeldades, et põlvkondade vaheline konflikt on olemas.

Mina olen oma varateismelise õetütre Facebooki-sõber. Ei hakka salgama, et pisut nagu luureobjektil ka. Et saaks toetada ja suunata ja soovitada. Lootuses, et olen selline noor ja eeskujulik tädi, kelle soovitusi võiks isegi arvestada. Nüüd, lugedes Danah Boyd'i blogi ja mõeldes sellele, kas tahaksin, oma vanaema enda postitusi lugema, tõmban, olles seni isegi tagasihoidlik olnud, veel rohkem tagasi. Mõtlemist tuleb muuta! Alustasin juba vale jalaga, kui tahtsin suunata ja soovitada. Igaüks peab omad õppetunnid ise kätte saama ja selle läbi arenema. Ka paremaks ja osavamaks sotsiaalmeedia kasutajaks. Pealegi, ma tõesti usun, et inimesed, kes on arenenud infotehnoloogia keskkonnas sündinud, on juba eos selles ka kiiremini orienteeruvad ja hakkama saavad. Toetada aga võib küll. Olla olemas, kui minu poole pöördutakse või kui arvan nägevat appikarjet. Küsimus on aga selles, kuidas seda appikarjet eristada uue põlvkonna jaoks normaalsest eksisteerimise viisist? Nähes, et põlvkondade vaheline konflikt on olemas.

Kontekst kukkus kokku

Vaadates seda petisest ja/või skisofreenikust viipekeeletõlki, tahaksin nii väga, et see oleks sõnumiga performance, võitlemaks selle eest, et me hooliks ja märkaks. Neid inimesi meie seas, kes elavad nii teistsuguses ja ometi selles samas maailmas. Loodan, et integratsioonisuunad, kus erivajadustega inimesi üritatakse mitte peita ja rohkem meie keskele tuua, muutes nende maailma meile arusaadavamaks ja igapäevasemaks, jätkuvad ka Eestis. Selline sõnum oleks Mandela matusel olnud igatahes ilus viimane kummardus humanismi sümbolile.

Aga oota! Mina ju juba näengi seda esitust selles kontekstis ja omandasin uudisele hoopis teise tähenduse. Rebisin ta südamlikul mälestusüritusel tehtud sigaduse kontekstist välja!

http://www.tv3play.ee/play/338769?autostart=true

Mandela matused

Tagantjärgi naljakas

Juhuslikud leheküljed NUKU teatri tolleaegse kunstilise juhi Vahur Kelleri kaasautorluses 2011. aastal välja antud aabitsast:

Täna tekitab mitmeid naljakaid seoseid!

„saeme rikkurite džiibid seibideks ja jagame õpetajatele“

Propagandast ja eetikast.
Leidsin Delfi Ärilehest Lasse Lehise poolt väga vaimukalt ja haaravalt kirjutatud artikli (01.12.2013), mis võtab kokku propagandasõja firmaautode maksustamise eelnõu osas. Soovitan soojalt lugeda. Vaadates kuidas koalitsioon sõnumit enda kasuks konstrueerib, ei tundugi "Alpimaja" ja "Wag the Dog'i" temaatika enam nii utoopiline.

Toon siin välja mõned palad:

 "Kui koalitsioon tõstab makse, siis ta mõtleb riiklikult. Kui opositsioon soovib makse tõsta, siis ta hävitab Eesti majandust. Kui koalitsioon otsustab makse langetada, siis on see kasulik majandusele. Kui opositsioon soovib makse langetada, siis on see populism."

 "Järgmine pooltõde peitub seaduseelnõu seletuskirja lauses: "Omatarvet deklareerivad 4000 maksukohustuslast." Autosid kokku oli mäletatavasti 81 500. Panete tähele – kui on vaja suurt arvu, siis tuuakse autode arv, aga kui on vaja väikest arvu, siis tuuakse isikute arv. Aga mitu sõiduautot kuulub nendele 4000 maksukohustuslasele? Väga suure tõenäosusega kuuluvad nende hulka suured tööandjad, kelle kasutuses võib olla kümneid, võib-olla isegi sadu sõiduautosid. Aga lugejale jääb mulje, et 81 500-st autost maksustatakse just nimelt ainult 4000 autot ja sedagi „häbematult vähe“."

Poliitikas läheb eetilisuse piir sealt, kust algab trooni kõikumine. Võimul püsimiseks ja oma eelarve läbi surumiseks võib kasutada kõiki vahendeid. Tavainimesel läheb piir sealt, kus ta arvab end ära elavat - vahe tekib muidugi sellest, et ühe jaoks tähendab ära elamine katust pea kohal ja toitu laual, teise jaoks korralikku maasturit ukse ees, sest väiksem auto pole mugav. Loengus rääkisime palju vajadusest olla eetiline ja tõsta ühiskonna moraalsust, et tunneksime end näiteks internetis ollas turvaliselt, teades, et keegi ei häki parasjagu sisse meie pangakontole ja ei kasuta meie pahaaimamatult laokile jäetud andmeid halbadel eesmärkidel. Minu arust on eetilisuse tõstmine üsna võimatu senikaua, kui see ei käi käsikäes ühiskonna arenguga kaugemale kapitalismist, kus kõik ei saa majanduslikult hakkama. Somaalia piraadid kaaperdavad laevu mitte lõbujanust, vaid seetõttu, et neil puudub võimalus oma riigis teisiti toime tulla (kuigi meie meedia konstrueerib nende käitumisest must-valget stsenaariumi. On ju vaja, et nad oleksid meie silmis hästi pahad, muidu me neid ei takista ja kaubandus kannatab kahju). Kui käisin tutvumas Tartu vanglaga, rääkis sealne psühholoog, et sõitis esimesed kuu aega seal töötades iga päev nuttes koju, sest kinnipeetavatel on kõigil oma lugu ja põhjused, miks nad on pidanud tegema midagi nii ebamoraalset, et on nüüd vanglaseinte vahel. Me sünnime puhaste lehtedena, ning ümbritsev hakkab meid konstrueerima. Paraku ei ole hetkel võimalik, et kõikide süsteemi jõuaks piisaval määral moraalitunnet ja eetilisi vaateid. Selleks peaksime arenema rohkem sinna utoopilise kõigil-on-hea ühiskonna poole. Soomlased näiteks ei ületa punasega teed. Nende moraalitunne on juba suurem kui meil. Koos palgaga.

Seisan minu käest läbi voolavate imeväikeste rahasummadega alatasa eetilisuse ja ebaeetilisuse piiril, nagu usun, paljud meist. Aeg-ajalt natuke vasakule vaatamata ja ära kasutamata neid augukesi, mis seadustesse on jäetud, ei ole mul meie riigis (maailmas) võimalik ära elada.

Lõpetuseks Eesti Päevalehe nädalalõpulisas LP 16. novembril avaldatud Rohke Debelaki libauudis: "Rahandusministeeriumi uue eelnõu kohaselt pannakse kõik ettevõtjad pärast 10-aastast tegutsemist kaheks aastaks vangi ja kogu nende vara konfiskeeritakse. RM sõnul pole võimalik, et ettevõtja ei ole 10 aasta jooksul kordagi riiki petnud või muul viisil maksustamist vajavat tulu teeninud. Iga kümne aasta järel vara äraandmine ja väike puhkus annaks õigele ettevõtjale hoogu juurde."

Teooriale toetuv analüüs

Katsun oma tarbimiskäitumise vaatlust siis natuke põhjalikumalt analüüsida, võttes appi teooriad, mida on püstitanud oma magistritöödes Marko Uibu, Riina Ruus ja Katrin Rahu, aga arvestades, et Uibo ja Ruusi uurimus on läbi viidud uurides tarbimiskäitumist igapäevaostudel esmatarbekaupade poes.

Minu vaatlusalused, neljapäevase päeva pealelõunal Viru Keskuses, ei olnud tegemas "šoppamist", mida Kartin Rahu oma magistritöös" (lk 91) kirjeldab kui meelelahutusliku dimensiooniga, välimusele ja väljapoole suunatud  praktikat, vaid pigem tundus ostmine olevat vajaduspõhine ja kindla eesmärgiga.

Mõlemal vaatlusalusel perekonnal näis olevat kiire, aga samas ei lahendatud olukorda eelnevalt lapse kojujätmisega, mis lähtudes Ruusi magistritööst (lk 43) on üheks ajasäästmise praktikaks. Teise perekonna (mis koosnes emast ja väikesest tütrest) puhul, tundus see tingitud olevat pigem paratamatusest, kuna last polnud kuhugi jätta, esimene perekond aga ilmselt lootis last teda puudutavatesse otsustesse kaasata. Samas võttis ema domineeriva positsiooni ja tegi enamuse otsustest siiski ise. Võib öelda, et mõlemad pered olid kaitsvat tüüpi.

Ligikaudu 4-aastase tütre ema tutvustas oma lapsele poekeskkonda (olgugi või paratamatusest), mida viimane huviga uudistas, samas säästes teda võimalikust ebameeldivast ja tüütust kogemusest, lubades tal poes aega sisustada lapse töö - mänguga. Ruusi hinnangul võiks juba selles eas hakata lastele vaikselt tutvustama, mida tähendab ostmine, aga seda on ilmselt mõistlikum teha toidupoes, kus ostuotsused on vähem pikaajalist mõtlemist ja raha nõudvad kui riidepoes. Vanema käitumine tundus olevat piisavalt ratsionaalne, et vältida lapsega, kes selles eas on eriti alt konfliktideks (R. Ruus, lk 25), vaidlusi näiteks teemal, kas osta Hello Kitty kleit ning ka see võis olla üheks põhjuseks jätta laps otsustesse kaasamata. Lapsele tundus olevat oluline poeskäigu sotsiaalne aspekt (R. Ruus, lk 82), ehk koosolemine oma emaga, mis sukeldudes mängumaailma küll tahaplaanile jäi, aga seda siiski sunnitult.

Perekond isa-ema-10-aastane tütar, oleks ilmselgelt võinud aega mõistlikumalt planeerides anda iseendale ning lapsele meeldivama poeskäimise kogemuse. Tundub, et tegemist on M. Uibo mõistes tüüpilise Eesti perega, kus lapsed tarbimisotsustes väga kaasa ei räägi (lk 59). Samas võis konfliktne olukord ema ja 10-aastase tütre vahel tekkida ka tõigast, et kasvades muutub laps ühe rohkem mõjutatavaks oma sõpradest ning seetõttu võivad vanemate varem eeskuju näitavad tarbimisotsesed tunduda nüüd mitte enam nii õiged. Eks sellega on juba eos ilmselt leppinud kõik vanemad ning ka selle pere puhul ei näinud, et tütre torisemine oleks ema otsuseid kuidagi muutnud. Kannatlikkus ja suurem konsulteerimine oleks aga ehk tuleviku seisukohalt olnud mõistlikum, sest puberteeti seostatakse ostmisel just kõige ebamõistlikuma käitumisega.

Vaatluse põhjal tundub, et ajapuudus on probleem, mis ei luba vanematel rohkem pühenduda lastest teadlikumate ja ratsionaalsemate tarbijate kasvatamisele ning konsulteerida nendega ostuste osas, mis neid otseselt puudutavad. Kui lapsed vanemate mõjuväljast välja kasvavad on juba hilja mõelda väiksemana õpetamata jäetud tõdedele.

Kasutatud allikad:

Rahu, K (2004) "Šoppamise" sooline representatsioon. Magistritöö. Tartu Ülikool, Tartu.

Ruus, R (2010) Tarbijaks sotsialiseerumine: koolieelik ja supermarket. Magistritöö. Tartu Ülikool, Tartu.

Uibo, M (2009) Lapsed ja ema Tarbimisühiskonnas: Eesti emade käsitlused. Magistritöö. Tartu Ülikool, Tartu.

Jälgides

Esimese üllatusena märkasin poes olles, et oleksin ehk paremini pidanud läbi mõtlema, mis ma jälitades selga panen. Minu fuksiavärvi mantel ja erkroosa barett ei andnud just väga võimalust märkamatult poodi sulanduda. Rohkem nagu karjus hoiatusvärvina, et vaata-vaata, see neiu jälle koos meiega siin. Võib-olla muidugi olin ise liialt paranoiline. Samuti avastasin, et pole mõtet valida poodi, millel on mitu korrust! Sama lifti ei saa vaatlusalustega ju pidevalt jagada ning trepist käies kaotad nad silmist. Õppetunnid järgmiseks korraks, kui peaksin eradetektiivi ametit harrastama hakkama.

Kõige rohkem jäi vaatluskäigult silma, et mitmekesi kaubanduskeskuses käies ikka keegi kannatab. Kui ema tegeleb lapsega, siis kannatab isa igavuse all, kui vanemad jooksevad omi asju ajama, kannatab laps. Seega oleks kaval väga täpselt paika panna, mida ja kust otsitakse ning kas kõigil on mõtet seal olla või saab isa näiteks juba joosta muid asju ajama. Imetlesin oma teist vaatlusalast perekonda - ema oma umbes nelja aastase lapsega, kes tulid poodi väga konkreetse plaaniga. Enne ostlema hakkamist valmistas ema ennast ning tütart ette: pakkis üleriided, pani endal ja tütrel juuksed kinni ning vaatas igati, et mõlemal oleks võimalikult mugav. Seejärel, usaldades lapse mängumaa rüppe kilkama, asus ise asjalikult kaupa uurima. Väga läbimõeldud tegevusplaan, kindlasti säästab aega, närve ja ehk ka raha, sest arvatavasti olid ka vajadused läbi mõeldud ning juhuslikke ostude võimalus nullilähedane.

Usun, et naiste domineerimine perega poeskäigul, pole tingimata halb. Lõppude-lõpuks on emad ilmselt paremini kursis lapse praeguse jalanumbri ja puusümbermõõdu ning ka vajadustega. Isad ehk ostaksid lapse nurumise peale midagi üsna ebavajalikku, omades lihtsalt vähem infot ning tahtes teha head. Samas on kahju, et lapsed ise ema domineerimise tõttu väga sõna sekka ei saanud öelda. Ehk saaksid nad paremini aru, mis väärtus on ostuotsustel, kui neil lastaks rohkem valida ja hiljem ka tehtaks paratamatuks, et peavad oma valikut kandma, isegi kui see ehk teisel selgapanekul niiväga ei meeldi. Kasvataksime teadlikumaid tarbijaid.

Minu vaatlusalused väga allahindlusi ei jälginud. Ilmselt tehtigi hädavajalikke oste, mida olenemata hinnanumbrist väga edasi ei saanud lükata. 

Kuna olin jälitustegevuse käigus sunnitud ringi vaatama lasteosakonnas, jäi silma tendents, mis on minuni jõudnud ka muudest kanalitest. Nimelt avaldas üks väliseestlane mõni aeg tagasi kahetsust, et Eestis kasvavad kõik tüdrukud roosas. Nagu muid värve polekski. Vaatasin lasteosakonna tüdrukutesektsioonis ringi ja tõsi mis tõsi. Roooooosa. Igal pool! Loomulikult nõuavad ka tüdrukud ise endale just eelkõige roosat kleiti ja papusid, aga kas see polegi juba kujundatud, sest nad näevad roosat enda sõprade seljas ja väikeste tüdrukutega reklaamides. Kus on kollane, roheline, oranž, lilla, sinine, punane? Ja siis me hiljem arutame jälle selle üle, et peaks rakendama sookvoote, kuna naisi pole piisavalt juhtivatel kohtadel ja poliitikas ning nende palganumbrid on väiksemad, sest nad ei julge palka nõuda. Me ju kasvatame väikseid roosasid printsesse ja Barbisid, mitte tegutsevaid mõtlevaid inimesi!

Nüüd tagasi alguse juurde, kus mainisin, et ise kannan ka fuksiavärvi mantlit ja roosat baretti. Need on valikud, mis olen teinud nüüd, juba täiskasvanuna,  võttes roosat samasuguse värvina nagu kõiki teisigi. Mulle meeldivad tugevad rõõmsad toonid.

Järgnevalt üks väga inspireeriv video, kuigi tegemist on reklaamiga. Mina lähen igatahes midagi vahvat ehitama!

Tänaval

Jalutasime täna Mirjami, Helerini ja Andrega Viru Keskuse juurest Keskturuni. Enne seda tegin paar klõpsu ka teel Kuressaarest Tallinna, et tekitada regionaalset mitmekesisust.                   

Saarel olles peab alati teadma, kust poolt maha saab. Kesklinn 400 m; Piiskoplinnus 1,2 km; Puhkeala 1,5 km; Kuivastu 75 km

Praam, mis on tehtud Saaremaa Seppade poolt

Kolm kaunitari 30 meetri peal Maakri tänaval. Esialgu tundus gängisõjana. Armada Turku on Turu jalgpallikoondis, Sankt-Peterburi maffia jäi mõistatuseks.

Vaene lõunamaa loom (tekkis arutelu, kas tegemist on krokodilli või jõehobuga), ta ilmselt isegi ei tea, mis see "lumepuhur" on, mida ta müüb seal tooner- ja tindikasettide poe trepil

Tallinna Keskturul panid insenerid silte üles

Päeva lõpuks osaleb Andre aktiivselt  tänavakommunikatsioonis

IT

 

"Imestan ikka, kuidas ratsutame surnud tiigril, müües Eesti kui IT-pioneeri kuvandit maailma, kus eksisteerivad ka India, Hiina, Jaapan jpt."(R. Strider, Postimees 18.12.2012) 

Midagi, mida tehnoloogia arenguks toormaterjalina müüa, et oluline olla, meil 500 meetri sügavuselt või sügavamalt ka kaevandada pole (Jussi Parikka blogi).

Aga meil on see mätas (turf). See looduslik, roheline, metsane. See arusaam, et lisaks tehnoloogilise maailm tohutule sarnasusele putukate maailmaga, oleme meie vaid putukad emakese maa süles. Minul vähemalt veel on. Olen veetnud suved maal metsa mütates, käinud rätik peas ja vanad määrimist ootavad kaltsud seljas mustikal(mitte nii nagu Kerli). Oma esimese telefoni sain põhikooli lõpus, alguses emaga kahepeale, sülearvuti gümnaasiumi lõpus. Eelmise telefoni asendasin uue vastu, kuna ta oli juba totaalselt kasutuskõlbmatu, vana ja väsinud sülearvuti andis lõpuks minu kangekaelsusele alla ja murdus ise halastusest pooleks, võimaldades mul uue arvuti soetamisega viimaks närve säästa.

Uuemal põlvkonnal nii hästi pole läinud (kuigi õnneks eesti keskmise pere üsna kesine majanduslik seis ikka natuke piirab veel meie hullumist uuest). Ja see tekitab tahtmise amišitega sarnast asja ajama hakata. Kas olen vanamoodne ja tagurlik? Või on maailma ainus võimalik tulevik ikkagi oma tarbimishulluse piiramisega seotud? Kas meie, ilus väike armas riik ei või hakata eeskuju näitama? Jah, oleme ju nii pisikesed, et ei muuda midagi! Aga meil on palju naabreid ja oleme strateegiliselt hea koha peal! Äkki saaksime sedamoodi vähemalt enda majanduse lokkama ja inimesed rõõmsaks? Nii nagu väidetavalt seal Bhutani kuningriigis on.

Ja toetaksime tehnoloogia arengut mitte pidades kujutletavat võitlust gigantidega, kes on meist juba ammu möödas, vaid tehes arusaadavaks, et meie jaoks on ainuvõimalikud sellised lahendused:

Väga kihvt aktsioon!

Eesti kuulsused lugesid enda kohta käivaid mahlakaid kommentaare | Elu | Menu | ERR

Kultuurist

Ma keeldun uskumast, et inimesed on tegelikult ka nii rumalad, nagu Kender ja Kurvitz end täna näitavad olevat, olles kohe esimeses Sirbi numbris hakkama saanud sellise fopaaga! Seega jääb vaid tagasi pöörduda vandenõuteooriate poole ja arvata, et kogu selle Sirbi-pusserduse taga on ikkagi mingisugune konstruktsioon, kus Kenderi sõnadega: "Kes teavad, ei räägi. Kes räägivad, ei tea." (Postimees 25.11) Seda oletust kinnitab nüüd tagantjärele ka Kenderi ja Jüri- Franciscus Lotmani kohe alguses kahtlasena mõjunud vastutuse äralükkamine sõnadega, et kui kukume läbi, siis kukume, mis seal ikka (Sirp 22.11 ja Postimees 19.11).

Kogu selles saagas, on see siis ausalt nii kujunenud või kujundatud, on väga puust ja punaseks tehtud kommunikatsiooni õppetund, et lisaks sellele "Mida?" on tohutult oluline "Kuidas?" Loomulikult on tore, kui inimestel on tahe asju muuta, aga natuke kainet mõistust ja ettenägelikkust peaks ikka ka olema!

Urmas Nemvalts, Postimees 15.11 13

Mõned nopped:

Jan Kaus: "Kultuur ei ole ainult artiklid, kultuur on ka see, kuidas inimestesse suhtutakse. Antud juhul ei ole see mitte kultuur, vaid kultuuritus." (Postimees, 14. 11)

Nagu loengukonspekt.

Reformierakonna fraktsiooni esimehe Jaanus Tamkivi avaldus Vikerraadio Kultuuriuudistes (21.11): "Jah, tundub, et levib selline üldine seisukoht, et tegelikult on loomeliidud ja meedia see, kes otsustab, kes on valitsuses, kui kaua ta seal on ja millal ta sealt kukub. Et üldiselt nagu riigikogul väga suurt rolli ei ole. Kahju kui see niimoodi peaks välja kujunema meil ühiskonnas, kui need kaalujaotused selliseks kujunevad."

Ja mina loen siin Habermasi teooriat ideaalist, kus avalikkus mõjutab valitsemist läbi kahepoolse suhtluse. Kus reegel on õigustatud kui kõik, kes sellest mõjutatud saavad on võimelised seda aruka otsusena aktsepteerima.

Jube kahju tõesti, et kultuuriministri toolilpüsimist mõjutasid inimesed, kes tema tehtud otsustega oma töös iga päev kokku puutuvad!

Pean muidugi ütlema, olles ühe loomeliidu liige, oleksin eeldanud, et mulle ja ka avalikkusele antakse teada, mis on siis ikkagi see veealune osa jäämäest, mille väidetav tipp oli Sirbi-saaga. Siit-sealt juba varem jõudnud pahased porinad pole piisav. Minu toetus justkui seisab ju ka seal 18 loomeliidu taga, aga keegi pole vaevunud infot jagama. Pean seega siinkohal nõustuma Langiga, kes mitu korda rõhutas, et Eestis on tekkinud kultuur, kus usaldus ei pea põhinema faktidel. Võiks ikka põhineda küll!

Urmas Nemvalts, Postimees 18.11.13

Jüri- Franciscus Lotman: "Pole ime, et avalik visioonidokument kukkus välja logisev.  Lühikese aja jooksul oli vaja telefonikõnedes, kohtumistel ja e-kirjades koordineeritult tõestada oma tõsiseltvõetavust paljudele algul väga skeptilistele, ent avatud meelega inimestele. (Postimees, 19.11)

Halloo!!! Te siis arvasite, et ei pea kellelegi midagi seletama? Et kõik võtavad vastu suure hurraaga, plaksutavad käsi ja paitavad pead: "Nii tore, et noored midagi teevad!" Isegi mina pole nii naiivne ja see juba ütleb midagi! Ja kuidas te kavatsesite end nädalast nädalasse inimestele arusaadavalt väljendada kui te juba esimeses kirjatöös nii arusaamatud olite. Visioonist pole võimalik välja lugeda, mis see Sirp siis ikkagi olema saab, mis on tema nišš, mida väidetavalt kujundama hakatakse. Lihtsalt suur vastuolusid tekitav mull!

Rein Lang: «Mina tean Kaur Kenderit kui andekat kirjanikku ja väga vahvat kultuuritegelast.»(Postimees, 14. 11)

Ja siis Rein Raud: "Teisisõnu on kultuurinähtuste hindamises olemas valdkonda lähemalt tundjate sisering, mis suudab eristada kõiges pealekasvavas uut ja huvitavat, ja kultuurihuviline teine ring, mis ei koosne üldsegi mitte ainult teiste loomevaldkondade esindajatest, vaid on tegelikult palju laiem ja elualast sõltumatu. See on aga grupp, mis sõltub rohkem harjumusest ja peab oluliseks juba settinud ja seega turvalisemat kõrgtaset."(Müürileht 18.11)

Tundub, et sisering ei näinud Kenderis seda uut, huvitavat ja väga vahvat Sirbi toimetajat, erinevalt ministrist. 

Ma pooldan muutusi, aga ei arva tõesti, et Sirp peaks hakkama välja nägema ja maitsma nagu päevalehtede kultuurilisad. Nõustun siin Rauaga (Müürileht 18.11), et lehe eesmärk võiks olla hajutada piiri esimese ja teise ringkonna kultuuritarbijate vahel, ehk siis siduda tegijaid ja aktiivseid ning nõudlike tarbijaid. Pole ju mõtet püüda lugejaid, kellele päevalehtedest piisab. Tegijatel aga on vaja tagasisidet ja öelda, et seda andvad väljaanded võiks jääda loomeliitude õlule, tähendaks kultuuriinimeste veel suuremat enesesse sulgumist. Aga me ju kõik teame (eriti pärast Karuema loenguid), et kommunikatsioon on hädavajalik!

Helget tulevikku ja müsteeriumite selginemist!

Minu maailm!

Olin esimeses loengus kätt tõstmas ja küsimas, mida saaksin teha, kui pole nõus süsteemiga, kus meedia teeb staarid inimestest, kes ei suuda (sarnaselt anonüümsetes kommentaariumites enda välja elajatega) võtta vastutust oma sõnade ja tegude väärtuse eest ja eksponeerivad enda rumalust suurima heameelega, reostades meie ruumi. Õppejõud Kaja aga katkestas mu käetõstmise, tõdedes just sel hetkel, et mis teha, tänases maailmas me elame, meeldib see meile või mitte.

Tuli meelde hetk Jaan Urveti kunagisest loengust, mis muutis mu suhtumist poliitikasse. Noor ja tüdinenud sealsest kemplemisest, olin poliitikas toimuva osas vägagi ignorantne. Urvet juhtis aga tähelepanu ignoreerimise mõttetusele: mind see kuidagi edasi ei aita ja ühiskonna seisukohalt on minu ignorantsus tühine. Ta soovitas, et palju targem oleks end poliitika toimimise mehhanismidega natuke kurssi viia, sest teinekord, kui tahan midagi tõeliselt olulist läbi viia või toimima panna, on õiget hetke ja kanalit kasutades selle õnnestumise tõenäosus kordades suurem. Olen sellest ajast peale üritanud samma sammu haaval poliitikast rohkem huvituda ja hakata järge pidama, mis ja miks toimub.

 Siit ka sõnum mulle endale ja noormehele, kes arutelus pärast esimest loengut väljendus sõnadega: "Inimesed on rumalad!" Üksinda kuskil nurgas targem olemine ja sealt nurgast tulihingeliselt tõe kuulutamine ei aita mitte kedagi. Ei sind ega ühiskonda. Parem katsu nende inimestega leppida, kohaneda ja vähehaaval oma tegudega asju seestpoolt muuta. Kasutades siin juba mitu korda loengus läbi jooksnud kujundit: kui kannad renessanss-stiilis rõivaid, vaadatakse suure tõenäosusega lihtsalt sind veidralt, mitte ei hakata ka nii riietuma.

Pöördudes siit Castellsi artikli poole. Ka poliitikud ronivad järjest rohkem meie mänguväljale, et asju nii-öelda seestpoolt mõjutada. Olen mulle sõbrataotlusti saatnute hulgast avastanud tõelisi ja usaldusväärseid, luust ja lihast, ilusa näo ja Facebooki kontoga poliitikuid. Andke andeks, tahan teie sõber olla sama palju, kui järjekordse tundmatu türklase oma, kes esimeses tutvustavas lauses kutsub lahkelt Türki külla. Minu jaoks on juba need, lihtsalt keeldumist võimaldavad sõbrataotlused, veidi liig, mis siis veel rääkida KOV valimistel Facebookis isikliklt mulle saadetud sõnumitest Krossi kampaania ja saavutuste kohta! See on minu mugavasse privaatalasse tungimine, mille agressiivsusega Castellsi sõnul ja ka Facebooki kogemuste järgi kõik firmad ja poliitikud vägagi ettevaatlikud peaksid olema. Minu jaoks on Facebook ennekõike koht sõprade ja koostööpartneritega privaatseks rääkimiseks ja kui ma peaks sealt järsku hakkama saama lademetes infot, mis minu sellise, juba välja kujunenud kontseptsiooniga, ei ühti, hakkan vastu põtkima. Alguses ilmselt natuke, aga peagi juba alternatiivi otsides. Täpselt nii nagu Castells ütles. Tea, kas peaks IRL-i kampaania tegijatele ka tema artikli seda teemat käsitleva osa saatma, või on nad ise nii targad ja tublid, et hoiavad end järgmiste valimiste ajal vaos ja ei hakka veel "efektiivsemalt" valijat püüdma. Õnneks on uued valimised kaugel, jõuan vahepeal toibuda ja oma tsooniga taas mõnusasti ära harjuda. Kui just Zuckerberg jälle mingi lollusega hakkama ei saa :)

Ja ta areneb!

Praegu kuulab mu 10-aastane õetütar suu pärani, kui ema räägib talle, et kui tema noor oli, siis mobiiltelefone polnud. "Kuidas te siis teineteisega kokku saite," küsib ta."Me leppisime kokku, et kohtume kell kolm poe juures ja siis ootasime seal kuni teine jõudis." "Issand," ütleb õetütar, kelle sõbranna räägib talle külla kiirustades temaga telefoni otsas terve tee kodust bussijaamani, öeldes, et tal on kergem joosta, kui ta kellegagi rääkida saab!

Võib-olla küsib minu 10-aastane tütar kunagi mult: "Issand, miks," kui seletan talle, et minu noorusajal saime sõpradega mõnikord linnapeal kokku, et juttu ajada. Tõepoolest, milleks? Põhilised jutud saab ju Facebookis ära rääkida ja ega väga süvenemiseks polegi aega. Inimfaktor? Vaadake tõele näkku! Enamuse ajast istume ekraani ees, ju me sellega lõpuks ka harjume!

Kui meil oli(on) veel teoreetiline võimalus leida pööningult või kapipõhjast vanaema vanad armastuskirjad või päevik, siis meie lapselastel jääb vaid võimalus, et oleme oma paroolid kuskile salvestanud, kust nad siis pärandiõiguse alusel need kätte saavad, et meie kümnetest tuhandetest kirjadest need ilusad ja õrnad üles leida. Blogiga kui päeviku variandiga on muidugi lihtsam, kui oleme julged ja hoiame seda avalikuna.

Kurb, aga ajaga tuleb kaasas käia. Seega kutsun kõiki üles meelde tuletama neid paroole ja kasutajanimesid, mis jäid paari-kolme meiliaadressi vahetuse taha ning katsuda tagada ligipääs oma armastuskirjadele. Kuidas? Hetkel ilmselt veel paroole ja juhiseid kuskile paberist märkmikusse üles kirjutades, sest oma veebi-märkmeid hoiate ju järgmiste salasõnade all.

Ei räägi!

  Meil pole wifit. Rääkige omavahel.

Ongi!?

 Kord ehtis üht mu enesetutvustust lause: "Ma süttin, kui mul on millegi vastu võidelda!" Sõber juhtis tähelepanu asjaolule, et palju positiivsem ja edasiviivam oleks võidelda millegi poolt! Nõustusin ja vahetasin sõnastust. Erinevus kahe mõtte vahel on minu jaoks selles, kelle poolt tuleb esialgne idee. Olen ikka ja jälle silmitsi probleemiga, et mida ma siis õigupoolest öelda tahan, mis on minu sõnum, kus on see "ei saa mitte vaiki olla". Samas, vestluses teise inimesega leian väga tihti selle tera, mis inspireerib edasi mõtlema ja sellest tulenevalt ka öeldut sõbralikult ja kui asi läheb kirglikuks, siis ka ilmselt mitte nii sõbralikult kahtluse alla seadma. Olen seda usku, et arukas vestluses arenevad mõlemad inimesed. Kaks kuud Kommunikatsiooni Instituudis on aga möödunud hiirvaikselt. Ühest küljest olengi tavaliselt uues olukorras üsna tagasihoidlik, teisest küljest tunnen end väikese kutsikana, kes suu ja silmad pärani iga õppejõudude öeldud sõna vastu võtab ja alla neelab. Olen kommunikatsiooni alal veel täiesti roheline, kuigi mida enam ma sellest süvenen, seda enam olen veendunud, et kõik mida enda ümber valesti näen olevat, nii üksikisiku kui organisatsiooni tasandil, tuleneb just puudulikust kommunikatsioonist. Ehk on see varane erialane kretinism. Oma igapäevatöös näitlejana tegelen palju sõnaga: mõtestan lauseid lahti, üritan aru saada mis tahe on ridade vahel. Kuna aga kõikide dramaturgiate aluseks on konflikt ja ilma selleta poleks ka näidendit, ei analüüsita teatris, kuidas oleksid tegelased oma sõnumit teisiti formuleerides saanud konflikti vältida ja teineteist paremini mõista. See on see, mida loodan nüüd õpitavalt suhtekorralduselt juurde saada.

Praegu siis veel hüüdes "Ongi!", varsti aga loodetavasti juba "Ongi?"