Katsun oma tarbimiskäitumise vaatlust siis natuke põhjalikumalt analüüsida, võttes appi teooriad, mida on püstitanud oma magistritöödes Marko Uibu, Riina Ruus ja Katrin Rahu, aga arvestades, et Uibo ja Ruusi uurimus on läbi viidud uurides tarbimiskäitumist igapäevaostudel esmatarbekaupade poes.
Minu vaatlusalused, neljapäevase päeva pealelõunal Viru Keskuses, ei olnud tegemas "šoppamist", mida Kartin Rahu oma magistritöös" (lk 91) kirjeldab kui meelelahutusliku dimensiooniga, välimusele ja väljapoole suunatud praktikat, vaid pigem tundus ostmine olevat vajaduspõhine ja kindla eesmärgiga.
Mõlemal vaatlusalusel perekonnal näis olevat kiire, aga samas ei lahendatud olukorda eelnevalt lapse kojujätmisega, mis lähtudes Ruusi magistritööst (lk 43) on üheks ajasäästmise praktikaks. Teise perekonna (mis koosnes emast ja väikesest tütrest) puhul, tundus see tingitud olevat pigem paratamatusest, kuna last polnud kuhugi jätta, esimene perekond aga ilmselt lootis last teda puudutavatesse otsustesse kaasata. Samas võttis ema domineeriva positsiooni ja tegi enamuse otsustest siiski ise. Võib öelda, et mõlemad pered olid kaitsvat tüüpi.
Ligikaudu 4-aastase tütre ema tutvustas oma lapsele poekeskkonda (olgugi või paratamatusest), mida viimane huviga uudistas, samas säästes teda võimalikust ebameeldivast ja tüütust kogemusest, lubades tal poes aega sisustada lapse töö - mänguga. Ruusi hinnangul võiks juba selles eas hakata lastele vaikselt tutvustama, mida tähendab ostmine, aga seda on ilmselt mõistlikum teha toidupoes, kus ostuotsused on vähem pikaajalist mõtlemist ja raha nõudvad kui riidepoes. Vanema käitumine tundus olevat piisavalt ratsionaalne, et vältida lapsega, kes selles eas on eriti alt konfliktideks (R. Ruus, lk 25), vaidlusi näiteks teemal, kas osta Hello Kitty kleit ning ka see võis olla üheks põhjuseks jätta laps otsustesse kaasamata. Lapsele tundus olevat oluline poeskäigu sotsiaalne aspekt (R. Ruus, lk 82), ehk koosolemine oma emaga, mis sukeldudes mängumaailma küll tahaplaanile jäi, aga seda siiski sunnitult.
Perekond isa-ema-10-aastane tütar, oleks ilmselgelt võinud aega mõistlikumalt planeerides anda iseendale ning lapsele meeldivama poeskäimise kogemuse. Tundub, et tegemist on M. Uibo mõistes tüüpilise Eesti perega, kus lapsed tarbimisotsustes väga kaasa ei räägi (lk 59). Samas võis konfliktne olukord ema ja 10-aastase tütre vahel tekkida ka tõigast, et kasvades muutub laps ühe rohkem mõjutatavaks oma sõpradest ning seetõttu võivad vanemate varem eeskuju näitavad tarbimisotsesed tunduda nüüd mitte enam nii õiged. Eks sellega on juba eos ilmselt leppinud kõik vanemad ning ka selle pere puhul ei näinud, et tütre torisemine oleks ema otsuseid kuidagi muutnud. Kannatlikkus ja suurem konsulteerimine oleks aga ehk tuleviku seisukohalt olnud mõistlikum, sest puberteeti seostatakse ostmisel just kõige ebamõistlikuma käitumisega.
Vaatluse põhjal tundub, et ajapuudus on probleem, mis ei luba vanematel rohkem pühenduda lastest teadlikumate ja ratsionaalsemate tarbijate kasvatamisele ning konsulteerida nendega ostuste osas, mis neid otseselt puudutavad. Kui lapsed vanemate mõjuväljast välja kasvavad on juba hilja mõelda väiksemana õpetamata jäetud tõdedele.
Kasutatud allikad:
Rahu, K (2004) "Šoppamise" sooline representatsioon. Magistritöö. Tartu Ülikool, Tartu.
Ruus, R (2010) Tarbijaks sotsialiseerumine: koolieelik ja supermarket. Magistritöö. Tartu Ülikool, Tartu.
Uibo, M (2009) Lapsed ja ema Tarbimisühiskonnas: Eesti emade käsitlused. Magistritöö. Tartu Ülikool, Tartu.
super, väga tubli!
VastaKustuta