„saeme rikkurite džiibid seibideks ja jagame õpetajatele“

Propagandast ja eetikast.
Leidsin Delfi Ärilehest Lasse Lehise poolt väga vaimukalt ja haaravalt kirjutatud artikli (01.12.2013), mis võtab kokku propagandasõja firmaautode maksustamise eelnõu osas. Soovitan soojalt lugeda. Vaadates kuidas koalitsioon sõnumit enda kasuks konstrueerib, ei tundugi "Alpimaja" ja "Wag the Dog'i" temaatika enam nii utoopiline.

Toon siin välja mõned palad:

 "Kui koalitsioon tõstab makse, siis ta mõtleb riiklikult. Kui opositsioon soovib makse tõsta, siis ta hävitab Eesti majandust. Kui koalitsioon otsustab makse langetada, siis on see kasulik majandusele. Kui opositsioon soovib makse langetada, siis on see populism."

 "Järgmine pooltõde peitub seaduseelnõu seletuskirja lauses: "Omatarvet deklareerivad 4000 maksukohustuslast." Autosid kokku oli mäletatavasti 81 500. Panete tähele – kui on vaja suurt arvu, siis tuuakse autode arv, aga kui on vaja väikest arvu, siis tuuakse isikute arv. Aga mitu sõiduautot kuulub nendele 4000 maksukohustuslasele? Väga suure tõenäosusega kuuluvad nende hulka suured tööandjad, kelle kasutuses võib olla kümneid, võib-olla isegi sadu sõiduautosid. Aga lugejale jääb mulje, et 81 500-st autost maksustatakse just nimelt ainult 4000 autot ja sedagi „häbematult vähe“."

Poliitikas läheb eetilisuse piir sealt, kust algab trooni kõikumine. Võimul püsimiseks ja oma eelarve läbi surumiseks võib kasutada kõiki vahendeid. Tavainimesel läheb piir sealt, kus ta arvab end ära elavat - vahe tekib muidugi sellest, et ühe jaoks tähendab ära elamine katust pea kohal ja toitu laual, teise jaoks korralikku maasturit ukse ees, sest väiksem auto pole mugav. Loengus rääkisime palju vajadusest olla eetiline ja tõsta ühiskonna moraalsust, et tunneksime end näiteks internetis ollas turvaliselt, teades, et keegi ei häki parasjagu sisse meie pangakontole ja ei kasuta meie pahaaimamatult laokile jäetud andmeid halbadel eesmärkidel. Minu arust on eetilisuse tõstmine üsna võimatu senikaua, kui see ei käi käsikäes ühiskonna arenguga kaugemale kapitalismist, kus kõik ei saa majanduslikult hakkama. Somaalia piraadid kaaperdavad laevu mitte lõbujanust, vaid seetõttu, et neil puudub võimalus oma riigis teisiti toime tulla (kuigi meie meedia konstrueerib nende käitumisest must-valget stsenaariumi. On ju vaja, et nad oleksid meie silmis hästi pahad, muidu me neid ei takista ja kaubandus kannatab kahju). Kui käisin tutvumas Tartu vanglaga, rääkis sealne psühholoog, et sõitis esimesed kuu aega seal töötades iga päev nuttes koju, sest kinnipeetavatel on kõigil oma lugu ja põhjused, miks nad on pidanud tegema midagi nii ebamoraalset, et on nüüd vanglaseinte vahel. Me sünnime puhaste lehtedena, ning ümbritsev hakkab meid konstrueerima. Paraku ei ole hetkel võimalik, et kõikide süsteemi jõuaks piisaval määral moraalitunnet ja eetilisi vaateid. Selleks peaksime arenema rohkem sinna utoopilise kõigil-on-hea ühiskonna poole. Soomlased näiteks ei ületa punasega teed. Nende moraalitunne on juba suurem kui meil. Koos palgaga.

Seisan minu käest läbi voolavate imeväikeste rahasummadega alatasa eetilisuse ja ebaeetilisuse piiril, nagu usun, paljud meist. Aeg-ajalt natuke vasakule vaatamata ja ära kasutamata neid augukesi, mis seadustesse on jäetud, ei ole mul meie riigis (maailmas) võimalik ära elada.

Lõpetuseks Eesti Päevalehe nädalalõpulisas LP 16. novembril avaldatud Rohke Debelaki libauudis: "Rahandusministeeriumi uue eelnõu kohaselt pannakse kõik ettevõtjad pärast 10-aastast tegutsemist kaheks aastaks vangi ja kogu nende vara konfiskeeritakse. RM sõnul pole võimalik, et ettevõtja ei ole 10 aasta jooksul kordagi riiki petnud või muul viisil maksustamist vajavat tulu teeninud. Iga kümne aasta järel vara äraandmine ja väike puhkus annaks õigele ettevõtjale hoogu juurde."