Mina olen oma varateismelise õetütre Facebooki-sõber. Ei hakka salgama, et pisut nagu luureobjektil ka. Et saaks toetada ja suunata ja soovitada. Lootuses, et olen selline noor ja eeskujulik tädi, kelle soovitusi võiks isegi arvestada. Nüüd, lugedes Danah Boyd'i blogi ja mõeldes sellele, kas tahaksin, oma vanaema enda postitusi lugema, tõmban, olles seni isegi tagasihoidlik olnud, veel rohkem tagasi. Mõtlemist tuleb muuta! Alustasin juba vale jalaga, kui tahtsin suunata ja soovitada. Igaüks peab omad õppetunnid ise kätte saama ja selle läbi arenema. Ka paremaks ja osavamaks sotsiaalmeedia kasutajaks. Pealegi, ma tõesti usun, et inimesed, kes on arenenud infotehnoloogia keskkonnas sündinud, on juba eos selles ka kiiremini orienteeruvad ja hakkama saavad. Toetada aga võib küll. Olla olemas, kui minu poole pöördutakse või kui arvan nägevat appikarjet. Küsimus on aga selles, kuidas seda appikarjet eristada uue põlvkonna jaoks normaalsest eksisteerimise viisist? Nähes, et põlvkondade vaheline konflikt on olemas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar