Omandatud oskused iseseisvaks eluks

Ma õppisin sellel kursusel palju. Karuema jagas väga huvitavaid materjale ja tundsin isegi füsioloogiliselt, kuidas saan järjest targemaks! Silmade ja istmiku valutamisest pideva lugemise tagajärjel :) Tahtsin kõike seda haarata, aga kõike ei jõua kunagi!

Õppisin mingil määral üle saama pingest, mis tekib, avaldades oma arvamust kuskil valju häälega. Ma mõtlen küll palju, aga minu jaoks on keeruline mõtteid kohe plärtsti välja käia, sest saan suurepäraselt aru, et kui ma veel natuke uuriksin ja puuriksin ja targematega kommunikeeruksin, näeksin, et asjad pole üldse nii, nagu just hetk tagasi paistis. Seda probleemi aitas lahendada vajadus avaldada mõtteid konkreetsete teemade kohta. Mis oli samas ka väga keeruline. Ma õppisin, et perfektsionistina olen ma väga raske isiksus. Jäin oma sõnumitega kogu aeg hiljaks ja seda mitte laiskusest, vaid soovist teha kõik õigesti. Mõnede materjalide lugemine võttis tunduvalt rohkem aega, kui oleksin oodanud ja seetõttu jäin rongist kohe alguses maha. Samuti, ega see ju veel ei aita, et loed materjali läbi - vaja on veel leida see kontekst, kuhu materjali MÖTE vahele susata, sest lisaks perfektsionismi kaldumisele olen ka veel individualist...Samas, kas õppejõud ikka saab aru, et see mõte tuli kannustatuna sellest ja sellest tekstist??? Ma õppisin, et mul läheb sõnumi konstrueerimisega keskmisest kauem aega!!! Õnneks see on praktiseerimise käigus siiski järjest kiiremini minev protsess. Ma õppisin, et olen suurel määral ka egoist ja enda eksponeerija :)

Mulle meeldis mõelda kommunikatsiooni teemadel, käia tänaval ja meedias ringi avatud silmadega. On tore näha detaile! Mulle väga meeldisid Karuema jutustused, kahju, et pidin mõnest loengust puuduma ja ilma jääma toredatest seiklustest karupere kommunikatsioonimetsas ja -väljal. Rääkimata näost-näkku edastatud teoreetilisest tarkusest.

Ma pean ütlema, et materjalide suur hulk tekitas minus paanika! Olles, nagu juba mainitud, väikest viisi perfektsionis, oli raske end rahustada väitega, et kõike ei pea jõudma lugeda. Aga tahaks ja peaks ikka ja....

Õnneks ei ole nüüd enam vaja sinna Moodleisse neid lõputuid lingijadasid vaatama minna:)...Kõik on juba arvutisse salvestatud!

Ei usu, et selle plakati tegijad midagi kehakeelega edastatavatest sõnumitest teaksid.

Palju mett ja mõnusat talveund!

Kati

Sõbralik luure

Loengus keegi mainis, et on kummaline kui vanaema on Facebookis su sõber. Mitte, et oleks otseselt midagi varjata, aga ei taha ju lõhkuda seda ilusat hea lapselapse kuvandit, rääkides oma sõpradega asjadest, mida vanaema ilmselt ei mõista. Eeldades, et põlvkondade vaheline konflikt on olemas.

Mina olen oma varateismelise õetütre Facebooki-sõber. Ei hakka salgama, et pisut nagu luureobjektil ka. Et saaks toetada ja suunata ja soovitada. Lootuses, et olen selline noor ja eeskujulik tädi, kelle soovitusi võiks isegi arvestada. Nüüd, lugedes Danah Boyd'i blogi ja mõeldes sellele, kas tahaksin, oma vanaema enda postitusi lugema, tõmban, olles seni isegi tagasihoidlik olnud, veel rohkem tagasi. Mõtlemist tuleb muuta! Alustasin juba vale jalaga, kui tahtsin suunata ja soovitada. Igaüks peab omad õppetunnid ise kätte saama ja selle läbi arenema. Ka paremaks ja osavamaks sotsiaalmeedia kasutajaks. Pealegi, ma tõesti usun, et inimesed, kes on arenenud infotehnoloogia keskkonnas sündinud, on juba eos selles ka kiiremini orienteeruvad ja hakkama saavad. Toetada aga võib küll. Olla olemas, kui minu poole pöördutakse või kui arvan nägevat appikarjet. Küsimus on aga selles, kuidas seda appikarjet eristada uue põlvkonna jaoks normaalsest eksisteerimise viisist? Nähes, et põlvkondade vaheline konflikt on olemas.

Kontekst kukkus kokku

Vaadates seda petisest ja/või skisofreenikust viipekeeletõlki, tahaksin nii väga, et see oleks sõnumiga performance, võitlemaks selle eest, et me hooliks ja märkaks. Neid inimesi meie seas, kes elavad nii teistsuguses ja ometi selles samas maailmas. Loodan, et integratsioonisuunad, kus erivajadustega inimesi üritatakse mitte peita ja rohkem meie keskele tuua, muutes nende maailma meile arusaadavamaks ja igapäevasemaks, jätkuvad ka Eestis. Selline sõnum oleks Mandela matusel olnud igatahes ilus viimane kummardus humanismi sümbolile.

Aga oota! Mina ju juba näengi seda esitust selles kontekstis ja omandasin uudisele hoopis teise tähenduse. Rebisin ta südamlikul mälestusüritusel tehtud sigaduse kontekstist välja!

http://www.tv3play.ee/play/338769?autostart=true

Mandela matused

Tagantjärgi naljakas

Juhuslikud leheküljed NUKU teatri tolleaegse kunstilise juhi Vahur Kelleri kaasautorluses 2011. aastal välja antud aabitsast:

Täna tekitab mitmeid naljakaid seoseid!

„saeme rikkurite džiibid seibideks ja jagame õpetajatele“

Propagandast ja eetikast.
Leidsin Delfi Ärilehest Lasse Lehise poolt väga vaimukalt ja haaravalt kirjutatud artikli (01.12.2013), mis võtab kokku propagandasõja firmaautode maksustamise eelnõu osas. Soovitan soojalt lugeda. Vaadates kuidas koalitsioon sõnumit enda kasuks konstrueerib, ei tundugi "Alpimaja" ja "Wag the Dog'i" temaatika enam nii utoopiline.

Toon siin välja mõned palad:

 "Kui koalitsioon tõstab makse, siis ta mõtleb riiklikult. Kui opositsioon soovib makse tõsta, siis ta hävitab Eesti majandust. Kui koalitsioon otsustab makse langetada, siis on see kasulik majandusele. Kui opositsioon soovib makse langetada, siis on see populism."

 "Järgmine pooltõde peitub seaduseelnõu seletuskirja lauses: "Omatarvet deklareerivad 4000 maksukohustuslast." Autosid kokku oli mäletatavasti 81 500. Panete tähele – kui on vaja suurt arvu, siis tuuakse autode arv, aga kui on vaja väikest arvu, siis tuuakse isikute arv. Aga mitu sõiduautot kuulub nendele 4000 maksukohustuslasele? Väga suure tõenäosusega kuuluvad nende hulka suured tööandjad, kelle kasutuses võib olla kümneid, võib-olla isegi sadu sõiduautosid. Aga lugejale jääb mulje, et 81 500-st autost maksustatakse just nimelt ainult 4000 autot ja sedagi „häbematult vähe“."

Poliitikas läheb eetilisuse piir sealt, kust algab trooni kõikumine. Võimul püsimiseks ja oma eelarve läbi surumiseks võib kasutada kõiki vahendeid. Tavainimesel läheb piir sealt, kus ta arvab end ära elavat - vahe tekib muidugi sellest, et ühe jaoks tähendab ära elamine katust pea kohal ja toitu laual, teise jaoks korralikku maasturit ukse ees, sest väiksem auto pole mugav. Loengus rääkisime palju vajadusest olla eetiline ja tõsta ühiskonna moraalsust, et tunneksime end näiteks internetis ollas turvaliselt, teades, et keegi ei häki parasjagu sisse meie pangakontole ja ei kasuta meie pahaaimamatult laokile jäetud andmeid halbadel eesmärkidel. Minu arust on eetilisuse tõstmine üsna võimatu senikaua, kui see ei käi käsikäes ühiskonna arenguga kaugemale kapitalismist, kus kõik ei saa majanduslikult hakkama. Somaalia piraadid kaaperdavad laevu mitte lõbujanust, vaid seetõttu, et neil puudub võimalus oma riigis teisiti toime tulla (kuigi meie meedia konstrueerib nende käitumisest must-valget stsenaariumi. On ju vaja, et nad oleksid meie silmis hästi pahad, muidu me neid ei takista ja kaubandus kannatab kahju). Kui käisin tutvumas Tartu vanglaga, rääkis sealne psühholoog, et sõitis esimesed kuu aega seal töötades iga päev nuttes koju, sest kinnipeetavatel on kõigil oma lugu ja põhjused, miks nad on pidanud tegema midagi nii ebamoraalset, et on nüüd vanglaseinte vahel. Me sünnime puhaste lehtedena, ning ümbritsev hakkab meid konstrueerima. Paraku ei ole hetkel võimalik, et kõikide süsteemi jõuaks piisaval määral moraalitunnet ja eetilisi vaateid. Selleks peaksime arenema rohkem sinna utoopilise kõigil-on-hea ühiskonna poole. Soomlased näiteks ei ületa punasega teed. Nende moraalitunne on juba suurem kui meil. Koos palgaga.

Seisan minu käest läbi voolavate imeväikeste rahasummadega alatasa eetilisuse ja ebaeetilisuse piiril, nagu usun, paljud meist. Aeg-ajalt natuke vasakule vaatamata ja ära kasutamata neid augukesi, mis seadustesse on jäetud, ei ole mul meie riigis (maailmas) võimalik ära elada.

Lõpetuseks Eesti Päevalehe nädalalõpulisas LP 16. novembril avaldatud Rohke Debelaki libauudis: "Rahandusministeeriumi uue eelnõu kohaselt pannakse kõik ettevõtjad pärast 10-aastast tegutsemist kaheks aastaks vangi ja kogu nende vara konfiskeeritakse. RM sõnul pole võimalik, et ettevõtja ei ole 10 aasta jooksul kordagi riiki petnud või muul viisil maksustamist vajavat tulu teeninud. Iga kümne aasta järel vara äraandmine ja väike puhkus annaks õigele ettevõtjale hoogu juurde."

Teooriale toetuv analüüs

Katsun oma tarbimiskäitumise vaatlust siis natuke põhjalikumalt analüüsida, võttes appi teooriad, mida on püstitanud oma magistritöödes Marko Uibu, Riina Ruus ja Katrin Rahu, aga arvestades, et Uibo ja Ruusi uurimus on läbi viidud uurides tarbimiskäitumist igapäevaostudel esmatarbekaupade poes.

Minu vaatlusalused, neljapäevase päeva pealelõunal Viru Keskuses, ei olnud tegemas "šoppamist", mida Kartin Rahu oma magistritöös" (lk 91) kirjeldab kui meelelahutusliku dimensiooniga, välimusele ja väljapoole suunatud  praktikat, vaid pigem tundus ostmine olevat vajaduspõhine ja kindla eesmärgiga.

Mõlemal vaatlusalusel perekonnal näis olevat kiire, aga samas ei lahendatud olukorda eelnevalt lapse kojujätmisega, mis lähtudes Ruusi magistritööst (lk 43) on üheks ajasäästmise praktikaks. Teise perekonna (mis koosnes emast ja väikesest tütrest) puhul, tundus see tingitud olevat pigem paratamatusest, kuna last polnud kuhugi jätta, esimene perekond aga ilmselt lootis last teda puudutavatesse otsustesse kaasata. Samas võttis ema domineeriva positsiooni ja tegi enamuse otsustest siiski ise. Võib öelda, et mõlemad pered olid kaitsvat tüüpi.

Ligikaudu 4-aastase tütre ema tutvustas oma lapsele poekeskkonda (olgugi või paratamatusest), mida viimane huviga uudistas, samas säästes teda võimalikust ebameeldivast ja tüütust kogemusest, lubades tal poes aega sisustada lapse töö - mänguga. Ruusi hinnangul võiks juba selles eas hakata lastele vaikselt tutvustama, mida tähendab ostmine, aga seda on ilmselt mõistlikum teha toidupoes, kus ostuotsused on vähem pikaajalist mõtlemist ja raha nõudvad kui riidepoes. Vanema käitumine tundus olevat piisavalt ratsionaalne, et vältida lapsega, kes selles eas on eriti alt konfliktideks (R. Ruus, lk 25), vaidlusi näiteks teemal, kas osta Hello Kitty kleit ning ka see võis olla üheks põhjuseks jätta laps otsustesse kaasamata. Lapsele tundus olevat oluline poeskäigu sotsiaalne aspekt (R. Ruus, lk 82), ehk koosolemine oma emaga, mis sukeldudes mängumaailma küll tahaplaanile jäi, aga seda siiski sunnitult.

Perekond isa-ema-10-aastane tütar, oleks ilmselgelt võinud aega mõistlikumalt planeerides anda iseendale ning lapsele meeldivama poeskäimise kogemuse. Tundub, et tegemist on M. Uibo mõistes tüüpilise Eesti perega, kus lapsed tarbimisotsustes väga kaasa ei räägi (lk 59). Samas võis konfliktne olukord ema ja 10-aastase tütre vahel tekkida ka tõigast, et kasvades muutub laps ühe rohkem mõjutatavaks oma sõpradest ning seetõttu võivad vanemate varem eeskuju näitavad tarbimisotsesed tunduda nüüd mitte enam nii õiged. Eks sellega on juba eos ilmselt leppinud kõik vanemad ning ka selle pere puhul ei näinud, et tütre torisemine oleks ema otsuseid kuidagi muutnud. Kannatlikkus ja suurem konsulteerimine oleks aga ehk tuleviku seisukohalt olnud mõistlikum, sest puberteeti seostatakse ostmisel just kõige ebamõistlikuma käitumisega.

Vaatluse põhjal tundub, et ajapuudus on probleem, mis ei luba vanematel rohkem pühenduda lastest teadlikumate ja ratsionaalsemate tarbijate kasvatamisele ning konsulteerida nendega ostuste osas, mis neid otseselt puudutavad. Kui lapsed vanemate mõjuväljast välja kasvavad on juba hilja mõelda väiksemana õpetamata jäetud tõdedele.

Kasutatud allikad:

Rahu, K (2004) "Šoppamise" sooline representatsioon. Magistritöö. Tartu Ülikool, Tartu.

Ruus, R (2010) Tarbijaks sotsialiseerumine: koolieelik ja supermarket. Magistritöö. Tartu Ülikool, Tartu.

Uibo, M (2009) Lapsed ja ema Tarbimisühiskonnas: Eesti emade käsitlused. Magistritöö. Tartu Ülikool, Tartu.