Praegu kuulab mu 10-aastane õetütar suu pärani, kui ema räägib talle, et kui tema noor oli, siis mobiiltelefone polnud. "Kuidas te siis teineteisega kokku saite," küsib ta."Me leppisime kokku, et kohtume kell kolm poe juures ja siis ootasime seal kuni teine jõudis." "Issand," ütleb õetütar, kelle sõbranna räägib talle külla kiirustades temaga telefoni otsas terve tee kodust bussijaamani, öeldes, et tal on kergem joosta, kui ta kellegagi rääkida saab!
Võib-olla küsib minu 10-aastane tütar kunagi mult: "Issand, miks," kui seletan talle, et minu noorusajal saime sõpradega mõnikord linnapeal kokku, et juttu ajada. Tõepoolest, milleks? Põhilised jutud saab ju Facebookis ära rääkida ja ega väga süvenemiseks polegi aega. Inimfaktor? Vaadake tõele näkku! Enamuse ajast istume ekraani ees, ju me sellega lõpuks ka harjume!
Kui meil oli(on) veel teoreetiline võimalus leida pööningult või kapipõhjast vanaema vanad armastuskirjad või päevik, siis meie lapselastel jääb vaid võimalus, et oleme oma paroolid kuskile salvestanud, kust nad siis pärandiõiguse alusel need kätte saavad, et meie kümnetest tuhandetest kirjadest need ilusad ja õrnad üles leida. Blogiga kui päeviku variandiga on muidugi lihtsam, kui oleme julged ja hoiame seda avalikuna.
Kurb, aga ajaga tuleb kaasas käia. Seega kutsun kõiki üles meelde tuletama neid paroole ja kasutajanimesid, mis jäid paari-kolme meiliaadressi vahetuse taha ning katsuda tagada ligipääs oma armastuskirjadele. Kuidas? Hetkel ilmselt veel paroole ja juhiseid kuskile paberist märkmikusse üles kirjutades, sest oma veebi-märkmeid hoiate ju järgmiste salasõnade all.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar