IT

 

"Imestan ikka, kuidas ratsutame surnud tiigril, müües Eesti kui IT-pioneeri kuvandit maailma, kus eksisteerivad ka India, Hiina, Jaapan jpt."(R. Strider, Postimees 18.12.2012) 

Midagi, mida tehnoloogia arenguks toormaterjalina müüa, et oluline olla, meil 500 meetri sügavuselt või sügavamalt ka kaevandada pole (Jussi Parikka blogi).

Aga meil on see mätas (turf). See looduslik, roheline, metsane. See arusaam, et lisaks tehnoloogilise maailm tohutule sarnasusele putukate maailmaga, oleme meie vaid putukad emakese maa süles. Minul vähemalt veel on. Olen veetnud suved maal metsa mütates, käinud rätik peas ja vanad määrimist ootavad kaltsud seljas mustikal(mitte nii nagu Kerli). Oma esimese telefoni sain põhikooli lõpus, alguses emaga kahepeale, sülearvuti gümnaasiumi lõpus. Eelmise telefoni asendasin uue vastu, kuna ta oli juba totaalselt kasutuskõlbmatu, vana ja väsinud sülearvuti andis lõpuks minu kangekaelsusele alla ja murdus ise halastusest pooleks, võimaldades mul uue arvuti soetamisega viimaks närve säästa.

Uuemal põlvkonnal nii hästi pole läinud (kuigi õnneks eesti keskmise pere üsna kesine majanduslik seis ikka natuke piirab veel meie hullumist uuest). Ja see tekitab tahtmise amišitega sarnast asja ajama hakata. Kas olen vanamoodne ja tagurlik? Või on maailma ainus võimalik tulevik ikkagi oma tarbimishulluse piiramisega seotud? Kas meie, ilus väike armas riik ei või hakata eeskuju näitama? Jah, oleme ju nii pisikesed, et ei muuda midagi! Aga meil on palju naabreid ja oleme strateegiliselt hea koha peal! Äkki saaksime sedamoodi vähemalt enda majanduse lokkama ja inimesed rõõmsaks? Nii nagu väidetavalt seal Bhutani kuningriigis on.

Ja toetaksime tehnoloogia arengut mitte pidades kujutletavat võitlust gigantidega, kes on meist juba ammu möödas, vaid tehes arusaadavaks, et meie jaoks on ainuvõimalikud sellised lahendused: