Ongi!?

 Kord ehtis üht mu enesetutvustust lause: "Ma süttin, kui mul on millegi vastu võidelda!" Sõber juhtis tähelepanu asjaolule, et palju positiivsem ja edasiviivam oleks võidelda millegi poolt! Nõustusin ja vahetasin sõnastust. Erinevus kahe mõtte vahel on minu jaoks selles, kelle poolt tuleb esialgne idee. Olen ikka ja jälle silmitsi probleemiga, et mida ma siis õigupoolest öelda tahan, mis on minu sõnum, kus on see "ei saa mitte vaiki olla". Samas, vestluses teise inimesega leian väga tihti selle tera, mis inspireerib edasi mõtlema ja sellest tulenevalt ka öeldut sõbralikult ja kui asi läheb kirglikuks, siis ka ilmselt mitte nii sõbralikult kahtluse alla seadma. Olen seda usku, et arukas vestluses arenevad mõlemad inimesed. Kaks kuud Kommunikatsiooni Instituudis on aga möödunud hiirvaikselt. Ühest küljest olengi tavaliselt uues olukorras üsna tagasihoidlik, teisest küljest tunnen end väikese kutsikana, kes suu ja silmad pärani iga õppejõudude öeldud sõna vastu võtab ja alla neelab. Olen kommunikatsiooni alal veel täiesti roheline, kuigi mida enam ma sellest süvenen, seda enam olen veendunud, et kõik mida enda ümber valesti näen olevat, nii üksikisiku kui organisatsiooni tasandil, tuleneb just puudulikust kommunikatsioonist. Ehk on see varane erialane kretinism. Oma igapäevatöös näitlejana tegelen palju sõnaga: mõtestan lauseid lahti, üritan aru saada mis tahe on ridade vahel. Kuna aga kõikide dramaturgiate aluseks on konflikt ja ilma selleta poleks ka näidendit, ei analüüsita teatris, kuidas oleksid tegelased oma sõnumit teisiti formuleerides saanud konflikti vältida ja teineteist paremini mõista. See on see, mida loodan nüüd õpitavalt suhtekorralduselt juurde saada.

Praegu siis veel hüüdes "Ongi!", varsti aga loodetavasti juba "Ongi?"