Minu maailm!

Olin esimeses loengus kätt tõstmas ja küsimas, mida saaksin teha, kui pole nõus süsteemiga, kus meedia teeb staarid inimestest, kes ei suuda (sarnaselt anonüümsetes kommentaariumites enda välja elajatega) võtta vastutust oma sõnade ja tegude väärtuse eest ja eksponeerivad enda rumalust suurima heameelega, reostades meie ruumi. Õppejõud Kaja aga katkestas mu käetõstmise, tõdedes just sel hetkel, et mis teha, tänases maailmas me elame, meeldib see meile või mitte.

Tuli meelde hetk Jaan Urveti kunagisest loengust, mis muutis mu suhtumist poliitikasse. Noor ja tüdinenud sealsest kemplemisest, olin poliitikas toimuva osas vägagi ignorantne. Urvet juhtis aga tähelepanu ignoreerimise mõttetusele: mind see kuidagi edasi ei aita ja ühiskonna seisukohalt on minu ignorantsus tühine. Ta soovitas, et palju targem oleks end poliitika toimimise mehhanismidega natuke kurssi viia, sest teinekord, kui tahan midagi tõeliselt olulist läbi viia või toimima panna, on õiget hetke ja kanalit kasutades selle õnnestumise tõenäosus kordades suurem. Olen sellest ajast peale üritanud samma sammu haaval poliitikast rohkem huvituda ja hakata järge pidama, mis ja miks toimub.

 Siit ka sõnum mulle endale ja noormehele, kes arutelus pärast esimest loengut väljendus sõnadega: "Inimesed on rumalad!" Üksinda kuskil nurgas targem olemine ja sealt nurgast tulihingeliselt tõe kuulutamine ei aita mitte kedagi. Ei sind ega ühiskonda. Parem katsu nende inimestega leppida, kohaneda ja vähehaaval oma tegudega asju seestpoolt muuta. Kasutades siin juba mitu korda loengus läbi jooksnud kujundit: kui kannad renessanss-stiilis rõivaid, vaadatakse suure tõenäosusega lihtsalt sind veidralt, mitte ei hakata ka nii riietuma.

Pöördudes siit Castellsi artikli poole. Ka poliitikud ronivad järjest rohkem meie mänguväljale, et asju nii-öelda seestpoolt mõjutada. Olen mulle sõbrataotlusti saatnute hulgast avastanud tõelisi ja usaldusväärseid, luust ja lihast, ilusa näo ja Facebooki kontoga poliitikuid. Andke andeks, tahan teie sõber olla sama palju, kui järjekordse tundmatu türklase oma, kes esimeses tutvustavas lauses kutsub lahkelt Türki külla. Minu jaoks on juba need, lihtsalt keeldumist võimaldavad sõbrataotlused, veidi liig, mis siis veel rääkida KOV valimistel Facebookis isikliklt mulle saadetud sõnumitest Krossi kampaania ja saavutuste kohta! See on minu mugavasse privaatalasse tungimine, mille agressiivsusega Castellsi sõnul ja ka Facebooki kogemuste järgi kõik firmad ja poliitikud vägagi ettevaatlikud peaksid olema. Minu jaoks on Facebook ennekõike koht sõprade ja koostööpartneritega privaatseks rääkimiseks ja kui ma peaks sealt järsku hakkama saama lademetes infot, mis minu sellise, juba välja kujunenud kontseptsiooniga, ei ühti, hakkan vastu põtkima. Alguses ilmselt natuke, aga peagi juba alternatiivi otsides. Täpselt nii nagu Castells ütles. Tea, kas peaks IRL-i kampaania tegijatele ka tema artikli seda teemat käsitleva osa saatma, või on nad ise nii targad ja tublid, et hoiavad end järgmiste valimiste ajal vaos ja ei hakka veel "efektiivsemalt" valijat püüdma. Õnneks on uued valimised kaugel, jõuan vahepeal toibuda ja oma tsooniga taas mõnusasti ära harjuda. Kui just Zuckerberg jälle mingi lollusega hakkama ei saa :)